John Carpenteri tohutule edule järgnenud slasheribuum Halloween aastal 1978 sünnitas lugematu arv sarnaseid tiitleid, millest paljud olid kohutavad. Kogu järgmise kümnendi jooksul võisite vaevu kinos ringi pöörata, ilma et oleksite kokku puutunud mõrvarmaniakiga, kuid väidetavalt ainult Reedel 13 ’s Jason Voorhees ja Õudusunenägu Elmi tänaval Freddy Krueger ühines Michael Myersiga, saades heauskseteks popkultuuri ikoonideks.
Jasonit ja Michaelit kujutati tavaliselt kohmakate vaiksete tüüpidena, kuid Freddy oli erinev. Muidugi, ta oli nii hirmutav, kui võis oodata kohutavalt armistunud ja moonutatud lapsemõrvarilt, kes jälitab oma ohvrite unistusi, kuid tänu Robert Englundi esinemisele oli ta ka tohutult karismaatiline.
Ent mõrvarit kandval fedoral on Wes Craveni klassikalises originaalis ekraanil vaid napp seitse minutit, hoolimata sellest, et see on kogu narratiivi liikumapanev jõud ja ka filmi peamine müügiargument. Muidugi, õudusžanris on vähem sageli palju parem kui rohkem, kui lasta publikul oma kujutlusvõimel tööd teha, ja see aitas Freddy kindlasti nii tõhusalt kaasa teha. Õudusunenägu Elmi tänaval .
Nagu ScreenRant selgitab:
On loogiline, et Craven kohtles esimesel väljasõidul oma tapjat nagu teisi õudusega koletisi – tõenäoliselt tahtis ta jätta võimalikult palju kujutlusvõime hooleks. Hoides kurikaela peidus või suures osas varjus, hoiab see publiku tundlikkuse kaotamise eest ja aitab hoida neid hirmul. Kurikate puhul on palju kujutlusvõime hooleks jätmine enamiku õudusfilmide puhul traditsiooniline tehnika, mis aitab lugudes hirmu tõsta, keskendudes kas inim- või olenditüüpi koletistele. See võib olla ka suurepärane tehnika väiksema eelarvega filmide jaoks, mis aitab varjata nende eriefektide ja meigi puudusi, seega on loogiline, et režissöör Wes Craven oleks sel viisil kirjutanud esimese filmi Õudusunenägu Elm Streetil.
Muidugi oli lõppkokkuvõttes tegelase valdavalt positiivne vastuvõtt see, mis nägi Freddyt järjejuttude pealetungi eest lavale tõusmas ning temast sai peagi nutikas, sarkastiline ja sageli üllatavalt naljakas antagonist, keda aitas suurel määral kaasa Englundi pidevalt suurepärane töö meigi all. Lõppude lõpuks, kui algul oleks palgatud vähem pühendunud ja võimekas näitleja, siis kogu Õudusunenägu Elmi tänaval frantsiis oleks võinud kujuneda hoopis teisiti.
